Arhitektid peavad klaasist Vabadussõja sammast ohtlikuks eksperimendiks

Rannar Raba, Sakala
26.03.2008

Eesti arhitektide liidu eestvõttel on Tallinna kesklinna plaanitava klaassamba vastu kogutud ligi 8000 allkirja, tuues peamiseks põhjuseks kavandi ebaprofessionaalsust. «Sakala» palus liidu viljandlasest liikmel Aate-Heli Õunal professionaalide vastuseisu tagamaid täpsemalt selgitada.

Arhitektid räägivad juba pikka aega, et Vabadussõja samba kavand ei ole professionaalne. Samas pole osatud piisavalt hästi ära seletada, milles see ebaprofessionaalsus siis seisneb. Aate-Heli Õun, mida teie välja tooksite?

Võidutöö kujutab endast ordenit, mis on tõstetud kõrge posti otsa. Kõrge alus on sellise taiese puhul kahtlemata vajalik, sest teisiti ei paistaks motiiv kaugele ega püüaks pilku. Ent tähele tuleb panna, et need kaks asja koos on ilma juuresoleva seletuseta loetavad tavalise ristina.
Kui seletus on juures, saadakse aru, et seal ülal on meie rahvale oluline märk ja all on lihtsalt sammas, aga inimesed, kes asja taustast midagi ei tea ega saa kommentaari juurde, ei hakka seda kunagi mõistma.

Elu läheb edasi ja monument peab püsima ka kahekümne, viiekümne ja saja aasta pärast. Seega peaks keegi kogu aeg rääkima, et ei, see pole lihtsalt rist, vaid eestlastele oluline orden. Niisugust olukorda ei tohiks lasta tekkida. See ei vea välja!

Kavandi keskne element on rinnamärk, mis on ju filigraantöö ja peab olema hästi nähtav. Aga ei ole. Suurendades ei ole see enam sama, mis väiksena. Märgi elemente pole hästi näha ka ligidalt, sest see asub liiga kõrgel.

Lähenedes sellele külje poolt, näiteks vanalinnast Harju tänavalt, ei paista Vabadusristi motiivi üldse. Ajakirjanduses palju äratrükkimist leidnud vaade avaneb ainult Jaani kiriku eest, aga seal on inimene juba nii kaugel, et ordeni detailid ei paista ära.

Kas need pole mitte kõikide kõrgete monumentide vead?

Meil tuuakse õigustatult palju paralleele Riia vabadussambaga, mis on veel kõrgem. Aga seal probleemi ei teki, sest on arvesse võetud, et inimesel oleks ka jalamil oma silmade kõrgusel midagi vaadata.

Minu teada ei ole Tallinna samba puhul midagi samalaadset plaanis. Kui ainus vaatamise objekt on Vabadusrist posti otsas, ei saa vaataja kokkuvõttes mitte midagi kätte. Kui nii gigantne alussammas juba kord tehakse, peab see olema omaette vaatamisväärsus.
Ja veel: samba alumise osa mõõtmed on tervelt neli korda neli meetrit. See on sama suur kui magamistuba! Sinna võiks midagi sisse teha ja võib-olla tehaksegi, kuid seda ei saa pidada õigeks mõõtkavaks. Selgesti paistab välja, et valitud mõõtmed on liiga matakad.
Pealegi ei suuda paljud praegu endale ette kujutada, kui kõrge see sammas ikkagi tuleb. 26 meetrit on sama kõrge kui kaheksakorruseline maja. See hakkab seni hästi nähtaval olnud vanalinna objekte mitmest vaatepunktist varjama.

Mida arvate sellest, et materjaliks on valitud klaas?

Need parameetrid on väga suured, mistõttu ei ole monumenti võimalik valada ühe tükina. See hakkab koosnema elementidest või moodulitest ning seal on konstruktsioonilised detailid, mida tuleb varjata, kuid see omakorda tähendab, et tuleb näha palju vaeva. Ühtse klaaskeha tunnet, nagu arvutis tehtud piltidelt paistab, ei saa tekkida — õmbluskohad jäävad selgesti aimatavaks.
On selge, et niisugune väikestest detailidest koosnev konstruktsioon hakkab ühel hetkel amortiseeruma. Kui majal katus pisut läbi jookseb või mõnda kohta kivide vahele pragusid tekib, ei juhtu sellest suurt midagi. Maja jääb majaks. Kui aga niisugused vead on monumendil, torkavad need silma ja neid peab hakkama parandama. Seda ei saa lasta juhtuda!
Samuti on probleemne koht monumendi sisse paigaldatav valgustus, mis nõuab omaette meistrit, kes sellega päevast päeva tegeleks — jällegi üks pidev vaev ja kulu. Niivõrd tähtsa monumendi puhul ei saa ometi lubada, et mõni lamp või pirn on mõnda aega rivist väljas. Aga lambid ju ikka kuluvad ja vajavad väljavahetamist.

On ilmne, et samba ekspluatatsioonikulud kujunevad üüratuks. On vaja tervet hooldemeeskonda, kes tahab iga päev palka saada, rääkimata elektri- ja remondikuludest.
Taies peab elama meist kauem, ta peab minema edasi, jättes meid omasse aega. Kuidas me saame praeguse lahenduse puhul kindlad olla, et see aastakümnete pärast püsib samasugusena nagu avamise päeval? Võib-olla tõesti viie ja kümne aasta pärast on kõik veel korras, aga mis garanteerib, et teda hooldatakse ka saja aasta pärast samamoodi?

Sääraseid küsimusi tuleks vältida. Me võime ta praegu suure rõõmuga heas usus valmis teha ja orkestrimuusika saatel pidulikult avada, kuid varsti algavad hädad. See ei ole Pika Hermanni torni lipu heiskamine, millega saab üks mees aastakümneid hakkama, nii et keegi teda õieti tähelegi ei pane.

Kui monument tehakse kivist või kaljurahnust, siis ta seisab. Ta ei pruugi kõigile meeldida, kuid seisab. Praegu kavandatav on aga ohtlik eksperiment, mille puhul võib juba ette arvata, et see kaua ei kesta.

Miks diskussioon alles nüüd sedavõrd heleda leegiga lõkkele lõi? Kas pole juba liiga hilja?

Ma lootsin ja uskusin, et professionaalide arvamus loeb. Arhitektide liidu juhatuse esimees Ülar Mark, kes oli žüriis, on ju algusest peale öelnud, et ta on kindlalt selle lahenduse vastu.